neljapäev, 12. aprill 2018

Hobuse pesemine: mis võib valesti minna?

Suvi on lõpuks saabunud ja võistlushooaeg täies hoos. Kuna temperatuurid tõusevad, tekib sul mõte pesta oma hobust. Milline neljajalgne ei naudiks mullivanni eriti suure vahukogusega?

  1. Millest alustada, kui turul on üüratu hulk pesemistooteid? On tooteid varssadest hallide hobusteni välja, lubadusega, et su mudane poni lööb särama nagu Valegro.
  2. Šampooni ja pesemisharjaga varustanuna seod oma kukununnu hobuse kinni, otsid vooliku välja ja paned vee jooksma - sellesama vooliku, mida su hobune on aastaringselt näinud, millega kastetakse heina ja pestakse jalgu- kuid ühtäkki on voolik muutunud hobusööjaks hiigelmaoks ja hobune ei püsi enam paigal.
  3. Samal ajal, kui te mõlemad sooritate järgmise kümne minuti jooksul eriskummalist tantsu, mõistab su hobune, et kui ta seisab vooliku peal, jääb vesi kinni. Ajal, mil sina uurid kraani, et välja selgitada vee seiskumise põhjust, astub hobune vooliku pealt kõrvale ja sa saad salvetäie vett otse näkku.
  4. Kui oled lõpuks asjadega jõudnud nii kaugele, et hobune seisab rahulikult üleni vahusena (sina soovid, et sul oleks tuukriülikond seljas), otsustab päike teha lõunauinakut. Vaheaeg väga värisevale ja kurva pilguga hobusele.
  5. Kui lähed kümnenda veeämbri järele, hakkad kahetsema lõputuid seebimulle, mis jätkuvalt tõusevad su hobuse karvadest, samal ajal meeleheitlikult loputades.
  6. Säravalt puhas ja (lõpuks) kuiv, nõjatud vastu posti, et imetleda oma töö tulemust ning on aeg viia hobune koplisse tagasi. Sa talutad ta viimasest mudaaugust mööda, veenad teda porgandi abil seda ülejäänud päeva ignoreerima ning lased hobuse lahti. Väravani jõudes pöörad ringi, et heita viimane pilk oma armastatud, säravale ponile, kes sammub sihikindlalt ohutsooni poole- ja enne kui jõuad kolmeni lugeda, oled sa laigulise uhke omanik.
Tõlgitud Horse & Hound internetiajakirjast



esmaspäev, 9. aprill 2018

Nõuandeid esimeseks kopeldamiseks kevadel

Kevad läheneb ja koplites kasvab rohi mühinal. Enne, kui lasete oma hobuse värsket rohelist nautima, tuleks endale mõned asjad meelde tuletada, et vältida probleeme.

Kopeldamisperioodi alguses sisaldavad värsked rohttaimed suures koguses valku ja energiat, kuid vähe toorkiudu. Liiga järsu söödamuutuse puhul, nt. Kui hobused lasta kohe mitmeks tunniks värskele karjamaale, võib soolebakterite talituse tasakaal häiruda. Talveperioodil tallipidamisel tekkinud bakteriaalne keskkond saab ühtäkki täiesti uued ülesanded tänu värskele rohelisele. Järelikult peavad eelkõige pime- ja jämesool kohanema uue olukorraga ja hakkama moodustama baktereid, mis saavad sellega hakkama.Kui üleminek toimub liialt järsku, on oht kõhulahtisuse, roojavedeliku, koolikute ja laminiidi tekkeks.

Põhimõtteliselt peaks üleminek koplielule toimuma kõikide hobuste puhul ühtemoodi. Hiljem ei ole vahet, kas hobused elavad ööpäevaringselt väljas või saavad koplimõnusid vaid mõningaid tunde nautida - oluline on järk- järguline söödamuutus.

Söötmissoovitus:

  • Harjutage oma hobust aeglaselt värske rohuga ja pikendage järk- järgult kopeldamisaega. Alustage lühikeste 10- minutiliste ajavahemikega, eelistatult nööri otsas. Nii on Teil võimalik takistada ka neid hobuseid liiga palju söömast, kellele hakkab kevad pähe.
  • Kuna alguses on rohu toorkiu sisaldus väga madal, siis tagage kindlasti piisav kogus heina ka koplis.
  • Sobitage põhi- ja jõusööda ratsiooni; võimalik, et jõusööda kogust tuleb vähendada. Ärge manustage jõusööta enne kopeldamist - vastasel korral on oht, et tekivad väärtoitumus ja liigne mao täituvus. Andke umbes pool tundi enne kopeldamist koresööta.
  • Neile hobustele, kes pärast harjumisperioodi jäävad vabapidamisele, pakkuge kindlasti lakukivi või mineraliämbrit, kuna sõltuvalt asukohast võib muidu tekkida mineraalide, mikro- ja makroelementide puudus. Samuti on võimalik individuaalselt sööta mineraale. Kopeldamiseperioodil saavad hobused piisavalt karjamaalt vitamiine.
  • Energiapuudujääki kopeldamise ajal on võimalik tasakaalustada jõusöödaga, millele ei ole lisatud vitamiine.
Andrea Everding
artikkel ilmus veebiajakirjas www.ridersdeal.com



esmaspäev, 26. märts 2018

PROBLEEM on hobuste ülekaalulisus

Artikli autor: MARKKU SAASTAMOINEN
Põllu-ja metsamajandusteaduste doktor, Soome Põllumajanduse ja Toiduainetetööstuse Uurimiskeskuse hobumajanduse osakonna dotsent, European Association of Animal Production hobuste komisjoni asepresident, European Workshop on Equinen Nutrition peasekretär ning Horse Heritage Foundation teadusliku komitee juht. 

Ülekaalulisus on tänapäeva ratsa-ja harrastushobuste eluoluga kaasas käiv haigus, mille peamiseks põhjuseks on hobuse vähene liikuvus ja liialt suur saadava (sööda) energia hulk sellega võrreldes.
Teisalt kohtab aga ka ülekaalulisi treeningus olevaid traavleid. Ülekaal võib olla koormaks ka sugumäradele ja varssadele. Ülekaal ja rasvumine koormavad hobuse organismi, muutes selle esmajoones vastuvõtlikuks nii suhkruainevahetuse häiretele kui ka maksa- ja neerude ülekoormusele ning koormates ebavajalikul määral ka hobuse luustikku ja tugielundkonda üldiselt. Laminiit on üks halvimatest ülekaalulisuse ja selle põhjustatud metaboolsete ainevahetushäirete ühistest tagajärgedest.
Kui varem oldi mures peamiselt hobuste alatoitumuse pärast, siis tänaseks on olukord muutunud vastupidiseks. USAs, kus hobuste ülekaalulisust on põhjalikult uuritud, peetakse ülekaalulisteks lausa üle 50% hobustest. Kümme aastat tagasi oli see hulk vaid 5-10%. Sama suundumus on märgatav ka Euroopas, olles seotud harrastushobuste hulga kasvuga.
Nii mõnigi hobuseomanik on unustanud, et hobune on olnud inimese käsutuses tööhobusena juba 6000 aastat, tehes tihti pikki tööpäevi ja seda tänapäevani välja. Samas, kui hobustega tehakse tööd üha vähem, on hobuste söödad paranenud ja nende energiavajaduse rahuldamise võimalused lihtsustunud.
Hobused on siiski, olenemata sporthobusteks aretamisest, oma esiisadega ühesugused nii anatoomia kui füsioloogia poolest. Nad vajavad endiselt rohkelt liikumist ja söötmisele vastavat koormust. Näiteks soojaverelised hobused olid alles mõni põlvkond tagasi vankrihobused või põllumajanduslikud veoloomad ehk lihasjõul töö tegijad.
Kuidas saada aru, kas hobune on normaal- või ülekaalus? Mõnedele hobuste omanikele on endiselt raskeks ülesandeks hobuse hea toitumuse ja hea lihasvormi eristamine. Öeldakse ka seda, et ülekaalulised hobused lähevad paremini müügiks kui normaalkaalulised, kuna inimesed ei oska teha vahet „heal vormil“ / heal lihastikul ja ülekaalulisusel (rasvkoe paksus). Teisalt aetakse hobuse „heinakõht" tihti segamini ülekaalulisusega, kuigi heinakõhuga hobune võib olla ka alakaaluline.
Ülekaalulisuse mõõdupuuna kasutatakse hobuse rasvkoe paksust. Seda väljendatakse mõistega „rasvumisaste", inglise keeles body condition score (lüh BCS). Süsteem töötati esmalt välja imetavate märade vormi hindamiseks ning jälgimiseks, et oleks võimalik märade söötmist nende kulutatava energiaga vastavusse viia. Sel hetkel oli peatähelepanu skaala alumises osas asuvatel hobustel, kuivõrd probleem oli märade halb toitumus ehk alatoitumisest põhjustatud alakaal.
Nüüdseks on söötmise juhendites võetud tähelepanu alla astmestiku ülemine osa, kuna hobuste söötmise suurimaks probleemiks on saanud ülesöötmine ja sellele järgnev rasvumine. Rasvumisastmestikud, mida erinevates maades kasutatakse, on veidi erinevad. Mõnedes on kasutusel viis, teistes kuus ja kolmandates seitse. Soomes kasutuses oleval astmestikul on seitse astet. Eraldiseisvaks ametlikult tunnustatud astmestikuks on kujunenud USAs 1983. aastal avaldatud üheksaastmeline jaotus, nn Henneki astmestik.


Hobuse rasvumisastet määratakse käega kompamise teel, kontrollides rasvkoe paksust ja hulka kohtades, kuhu rasv tüüpilistel juhtudel koguneb. Nendeks on muuhulgas sabajuur, reied, turi, kael, kukal, küljed, selg ja kaenlad. Rasv koguneb ka alakõhule nagu inimestelgi. Need kohad on märgitud juuresolevale pildile. Abiks on ka pildiseeriad ja sõnalised seletused, mis meil kasutatava astmestiku kohta. Nii erinevate tõugudel kui ka eagruppidel on erinevad neile tüüpilised rasva kogunemise kohad. Lisaks mõjutavad tõugude erinevad luustiku ja lihastiku ehitused seda, kuidas nende rasvumist on kõige parem hinnata.
Rasva kogunemist keha erinevatele osadele mõjutab ka söötmine. Täisvereliste hobuste peal läbi viidud katsete põhjal saab järeldada, et suurel hulgal rasva ja kiudaineid sisaldava sööda puhul koguneb rasv eeskätt kaelale ja turjale ning abaluudele enam kui süsivesikutele baseeruva sööda puhul. Sama uurimuse põhjal tõdeti, et võttes arvesse vormi hindamist erinevatel kohtadel, on ka tulemused veidi erinevad. Seetõttu tuleb hindamiseks kasutada erinevaid kohti hobuse kehal.

Hobune on heas vormis, kui tema roided on tunda kergel survel. Rasvkude tundub roiete peal olemas olema, kuid see ei ole pehme ega lodev, vaid tihe. Rasvunud hobustel koguneb pehme rasv sabajuurele, kust seda on kerge kombata, ja ka muudesse joonisel toodud piirkondadesse (sõltuvalt tõust).
Hobuse vormi mõjutavad söötmisele lisaks tema päritolu, ainevahetus ja toidu omastamise tõhusus ehk võime omistada sööta. Erinevad indiviidid kulutavad energiat ka vastavalt sellele kui energilised, aktiivsed või rahulikud/närvilised nad oma loomu poolest on. Nendel alustel võidakse öelda, et hobustel on ka looduses söök pidevalt saadaval. Erinevus on aga selles, et looduses tuleb hobusel ninaesise hankimiseks või otsimiseks ka energiat kulutada. Hobused liiguvad vabades karjades ka muidu enam.
Hobuse vormi on oluline jälgida tema igapäevasel hooldamisel ja treeningus, kuna see annab pildi energiavarudest. Samuti annab see pildi hobuse võimest taluda külma ja kaitsta end külma eest. Piisav rasvakiht aitab hobusel külmaga toime tulla — peaaegu et paradoksaalne on, et üha enam ülekaalulisi harrastushobuseid kaetakse tekiga innukalt juba väikeste külmade puhul. Paksude hobuste tekitamise pahupool on see, teki all ei kuluta nad sooja hoidmisele ära oma söödud ülemäärast energiat. Tekiga kaetud hobused ka liiguvad vähem kui ilma tekita hobused.


Ülekaalulisuse põhjus nii inimestel kui hobustel ja üha enam ka lemmikloomadel on liigne söömine ja vähene liikumine. Hobustele antakse liialt suuri igapäevaseid koguseid sööta nii traditsioonilise talli sisesöötmise puhul kui ka väljas söötmisel ning aedades ja karjamaadel. Ka karjamaal söövad hobused kergelt liiga palju, kui rohtu on hobuste hulga kohta liiga palju või on selle kvaliteet liiga hea.
Külvatud ja hooldatud karjamaadel ei ole hobustel üldse mingit vajadust toidu otsimise järele ega seetõttu ka põhjust liikuda pikki vahemaid, nagu neil seda päris metsikuna või looduslikel rohumaadel elades teha tuleb. Karjamaadel võib  täiskasvanud hobuste liikumine jääda liialt väheseks ka seetõttu, et neil ei ole enam vajadust omavahel võistelda nagu see on tavaline noorte hobuste karjades.
Karjamaal on toit hobusele vabalt kättesaadav ja nad võivad süüa rohtu vägagi suurtes kogustes, lausa 4-5% nende eluskaalust päevas. Tegelike vajaduste tarbeks aga piisaks umbes kolmandikust sellest kogusest.
Ka aedikutes ja vabapidamisaedades peetakse sööta pidevalt ees, mis võib viia samuti ülesöötmiseni. Tulemuseks on rasvumine, kui sööda energiasisaldus on hobuste tarbe kohalt vaadatuna liialt suur. Sellisel juhul hobune mitte ei saa pelgalt liiga palju energiat, vaid ta ka sööb liialt palju, kuna sööda täitmismõju on vähene.
Hobuste kalduvus rasvumisele on erinev. Mõned hobused lähevad teistega võrreldes palju kergemalt rasva — inglise keeles kasutatakse nende hobuste kohta nimetust easy keeper, mille all mõeldakse seda, et nende normaalkaalu on kerge hoidaja helde söötmine viib kergesti kaalu tõusule.
Hobuste puhul on seega erinevusi nende võimekuses toitu omastada. Omastamiskatsete tegemisel on märgatud, et näiteks kiudainete omastamises võib erinevate hobuste vahel olla lausa kahekordseid erinevusi. Ka muude toitainete omastamise võime on hobuseti erinev. Erinevusi on ka ainevahetuses.
Ka tõugude vahel esineb erinevusi kalduvuses ülekaalulisuse tekkele ning varurasva korjamises. Tihti on põlistõud rasvumisel altimad kui aretatud hobuste ja ponide tõud. Kergesti rasvuvad näiteks šetlandi ponid ja islandi hobused.

Vaba söötmise korral tuleb alati valida hobuse tarbele vastavaid söötasid — vähe energiat tarbivatele hobustele halvemini omastatavaid (täitvaid) ja vähe energiat sisaldavaid ning suure energiavajadusega hobustele hästi omastatavaid ning suure energiasisaldusega söötasid.
Ehk siis ei ole sugugi ükskõik, millist koresööta tall hobustele hangib. Omastatavusest annab aimu sööda kiudainesisaldus ja D-hinne. Vabapidamisel määrab päevase söödakoguse ka õhutemperatuur, mistõttu ei saa olla sööda kogus päevast päeva sama, kui selle koostist arvesse ei võeta. Lihtsamaks viisiks on pidada ühes aias hobuseid, kelle tarve on sarnane, kuivõrd neile sobivad samad söödad.
Teine võimalus on loomulikult piirata vabapidamisel olevate hobuste sööda kättesaadavust, andes seda ette vaid teatud aegadel või muul viisil piiratult või andes seda individuaalselt automaatidest. Harrastushobuse päevaseks söödaannuseks piisab kõige enam 1,5-2% tema eluskaalule vastavast kogusest. Karjamaal on võimalik piirata sööda kättesaadavust sellega, et pidada vähese energiavajadusega hobuseid lahjal karjamaal, mille kasvu püütakse piirata seal aeglasemalt kasvavate taimede kasvatamisega, väetades seda vähem ning lastes hobuseid juba teiste hobuste poolt söödud karjamaale. Karjamaad võib ka niita selliselt, et seal oleks söödavat just antud hobuste rühmale sobivalt. Loomulikult on võimalik piirata ka päevast karjamaal viibimise aega.
Hobuste söötmist tuleb planeerida selliselt, et kõikide toitainete saamine ja vahekord on õige. Energia lisamiseks tuleb valida sobivaimad energiaallikad. Söötade energiasisaldus ja koostis peab olema seetõttu teada. Ka söödetava valgu hulka on põhjust piirata vastavalt hobuse vajadusele. Kaalu langetamist planeeritakse koresöödapõhise söötmisega kuid määrav on kogu sööda (koresööt + jõusööt) energiasisaldus.
Söömise ja sööda hulga piiramine ning söötade omadused (omastatavus, energiasisaldus) arvesse võtmisele lisaks on vormi hoidmisel väga oluline roll liikumisel. Hobuse koormust tuleb enama energia kulutamiseks ja tema kaalu alandamiseks tõsta. Meeles tuleb pidada, et koormust võib tõsta vähehaaval, et mitte põhjustada hobusele koormusvigastusi, kui tema vastupidavus ei ole vähese liikumise tõttu veel piisav. Lisaks sellele koormab ülekaal hobuse liigeseid ja kõõluseid liialt palju.
Looduslikes oludes ja näiteks suurtes täkukarjades, kus rohu kasv ei ole samasugune kui kultuur heinamaadel, käivad hobused ja liiguvad päevas 30-40 km. Sellisel juhul on nad võimelised sööma just nende liikumisele vastaval määral. Kui nüüd meenutada, millist tööd tegid hobused mõned aastakümned tagasi, siis võib lihtsalt mõista, et tänane hobuste mõnekümneminuti pikkune liigutamine päevas on mitmeti nende heaoluga vastuolus. Kui sellele liita veel nende vale ja liigne söötmine, ei ole võimalik probleeme vältida.
Energiat kulutavateks liikumisviisideks on pikad käimised vahelduval maastikul, sörk ja ratsahobustel galopi jooksmine. Selleks, et vältida hobuse kaalu tõusu (või ka langust), tuleb tema vormi jälgida regulaarselt. Tulemuslikuks vahendiks on hobuse rinnaümbermõõdu mõõtmine, millega hobuse vormi muutused kergesti esile tulevad.
Rasvkoe hulka on võimalik mõõta ka ultraheliseadme abil. Selle aparaadiga mõõdetud uurimuse põhjal tõdeti, et reie ümber koguneva rasva määr on heaks indikaatoriks kogu keha rasvkoe määramisel. Teise uurimiskatse puhul mõõdetud rasvkoe paksust saba juurel, õlal, roiete peal ja turjal ühtis hästi rasvumisskaala (BCS) tulemustega.
Hobuse kaalu ei või langetada liialt kiirelt tema toidukoguse järsu vähendamisega, vaid seda tuleb teha vähehaaval. Kui muutus viiakse läbi liialt kiiresti, võib organismi tabada hüperlipeemia ehk vere liigne rasvasisaldus. See on eriti hästi märgatav treeningus olevatel ja imetavatel hobustel.
Ülekaalulisus on seega enam harrastushobuste probleem. Ka mõned võistlushobu- sed, eriti just koolisõiduhobused on liialt paksud. Seejuures takistussõiduhobused on üldiselt normaalkaalus (BCS „hea"). Mõnedel aladel, nagu näiteks kolmevõistluses ja kestvusratsutamises võidakse hobuseid hoida kõhnematena kui muude alade puhul („peaaegu hea").
Liigkaalulisus puudutab harva treeningus olevaid traavleid, sest ka nende hulgas kohtab vahel ülekaalulisi hobuseid, eriti just soome hobuste seas, kes on kuumaverelistest paremad söödakasutajad. Mõne soome hobuse treeningkoormus võib olla ka üsna vähene ja enam harrastusena võetav, kuid söötmine seejuures tugev. Treeningus oleva ja regulaarselt võistleva hobuse päevaseks söödaannuseks on piisav 2-2,5% tema elukaalule vastav kogus.
Hobuse ülekaalulisus ehk paks rasvkude raskendab tema soojusvahetust ehk higistamist. Sellel on halb mõju võistlushobustele treeningute ja võistluste ajal, eriti just suvel kuumaga. Kui hobune ei ole võimeline andma ära lihaste ja organismi toodetavat soojust, tuleb tal suurendada oma „aktiivsust", et saada higistamismehhanismi paremini tööle, mistõttu ta näib enam temperamentsena või lausa närviline. See seisund aetakse tihti sööda „kuumaks ajava" toime pähe. Küsimus on siinkohal aga mitmete asjaolude koostoimes, liigses energiasaamises, väheses liikumises ja raskendatud sooja loovutamise võimes. Kaks esimest viivad ka kehakaalu tõusule, viimane on aga ülekaalu tagajärg. Põhjus ei ole seega ei hobuses ega söödas, vaid hobuse söötja kasutaja tehtud vigades.
Kui hobust liigutatakse piisavalt, seejuures teda õigete söötadega söötes, välditakse ka neid probleeme. Kui hobust ei suudeta liigutada korraga piisavalt, võib ta enne ratsutamist või sõitmist karusellile või lindile käima panna.
Igal hobusel on tema sooritusvõime seisukohast temale optimaalne ja individuaalne vorm. Parimaid tulemusi näitavad uurimuste kohaselt ikkagi need hobused, kelle vorm on hea. Mõnes mõttes on hea hoida võistlushobust pisut paremas vormis (BCS — „hea — veidi ülekaaluline") tema võistlushooaja alguses, kuna tugeva treeningu ja võistluskoormuse puhul on neil kalduvus kaalu kaotada. Lahjumist võib esineda, kui hobune kaotab stressi tagajärjel söögiisu või ta lihtsalt ei suuda sööta vajalikul hulgal omastada.
Hinnates võistlushobuste vormi, tuleb võtta arvesse iga indiviidi kehaehitus, tüüp ja tõug, mis samuti mõjutavad hobuse head ja soovitavat vormi. Mitte ükski aktiivses võistluskasutuses olev hobune ei või olla ülekaalus.
Ülekaalulised hobused vajavad toimimiseks ja tehtavaks tööks enam energiat, ehk on seeläbi majanduslikult vähemtasuvad energiakasutajad. Uurimuste kohaselt on lisaenergia tarve umbes 30% (omastatav energia DE) päeva kohta. Normaalkaalus olevatel hobustel (BCS „hea") on madalam pulss ning aeglasem hingamissagedus kui ülekaalulistel, ja seda eriti just kuumades võistlustingimustes. Ka ülekaaluliste hobuste pulsi- ning hingamissageduse taastamine on aeglasem kui normaalkaalus olevate hobuste puhul.
Eraldiseisvas uurimuses tõdeti ka, et ülekaaluliste hobuste vere piimhappe sisaldus suureneb võrreldes normaalkaalus olevate hobuste omaga. Seegi vahe tuli enam esile soojemates tingimustes. Taastumise järel jäi nende vere piimhappe sisaldus püsivalt kõrgemaks.
Varsa ülekaalulisus ja rasvumine koormavad tema luustikku, liigeseid ja kõõluseid. Ka energiavahetus, eriti just suhkrute ainevahetus saab häiritud, mis jällegi mõjub halvasti luustiku arengule ja sillutab teed luustiku kasvuhäiretele samamoodi nagu kergesti lagunevate süsivesikute (tärklis, suhkur) kasutamine söötmisel.
Varssade luustiku kasvukiirust on raske piirata. Selle asemel on võimalik piirata ja jälgida nende kehakaalu, et nende tugikoed ei satuks kasvamise ja arenemise perioodil tarbetu koormuse alla. Varsa vormi peaks olema võimalik hinnata märkega ,,hea“ või „pisut ülekaaluline". Samal ajal tuleb hoolitseda selle eest, et kõik kasvu ja luustiku terve arengu jaoks vajatavad toitained on kättesaadavad.
Ühes uurimuses vaadati täisvereliste hobuste varssade kehakaalu mõju nende edukusele 2-3 aastastena võistlusrajal. Hobused jagati kolme rühma vastavalt kaalule treeningute alguses. Ideaalsed, kellel oli ülekaalu alla 30 kg, ülekaalulised, kel oli ülekaalu 30-60 kg ja rasvunud, kel ülekaalu hulk oli üle 60 kg. Hobused olid pärit USAst, Kanadast ja Iirimaalt. Varsaeas rasvunud hobuste tulemused olid selgelt halvemad kui ideaalsetel hobustel. Ülekaalulised hobused asetusid oma tulemuste põhjal nende vahele.
Noor traavlivarss või ratsahobune, kes on ülekaaluline, tuleb tuua normaalkaalu „hea" enne, kui ta tuleb õpetamisele. Ülekaalulisus õpetamise algul on riskiteguriks noore hobuse tervisele ja vastupidavusele. Ülekaalulise hobuse koormamine peab olema vähene ühel harjutuskorral. Neile soovitataksegi enam kahte harjutuskorda päevas.
Sugumärad moodustavad hobuste rühma, kelle vormi kontrollimine on tähtis mitte pelgalt nende heaolu, vaid ka piimatootmise ja tiinestumise seisukohast. Üldiselt võib erinevate uurimuste peamise järeldusena tõdeda, et piimatootmisele ja tiinusele on kasulik „hea" või „pisut ülekaaluline" BCS. Lahjus ehk energia puudujääk nõrgestab mõlemat.
Veel on tõdetud, et mära ülekaalulisus ei mõjuta tiinuse kestvust ega varsa sünnikaalu. Mära innaaegade vahe puhul on märgatud, et see lüheneb seoses BCS ehk kehakaalu kasvuga. Ka aeg ovulatsiooni ja varssumuse vahel lüheneb.
Rasvumisel ei ole leitud mõju varssumusele. Üldine kahtlus siiski on, et ülekaalulisus ehk kõhule kogunev suur rasvakiht vähendab loote vajatavat ruumi ning võib põhjustada varsa jalgade asetusvigu. Ülekaalulisus vähendab ka piimatoodangut, mis paistab silma varsa aeglasema kasvuna. Ülekaal ja rasvumine suurendavad mära ülalpidamiseks kulutatavat energia hulka.
Mära võib seega olla varssumuse ajal kergelt ülekaalus, kuna ta kasutab varu- energiat piima tootmiseks imetamise alguses, mil piimatoodang peab olema kõige suurem ja samas kui tal võib olla raske süüa piisavalt oma vajaduste rahuldamiseks. Suurim rasvavarude kasutamise aeg on 3-4 kuud peale varssumust. Sealt edasi võtab mära kaalus kergesti juurde, mida tuleb arvestada ka tema söötmisel ning karjamaarohu kättesaadavaks tegemisel.
Mära vormi on vajalik kontrollida neli kuud enne varssumust, et teda oleks võimalik enne varssumust aegsasti kaalus juurde või alla võtma panna. Märad võtavad kõige kergemini kaalu juurde tiinuse teisel kolmandikul ja kasutavad neid energiavarusid viimasel kolmandikul, mil loote kasv on kõige kiirem. Nii saab tiinuse viimasel kolmandikul pühendada tähelepanu luustiku seisukohast vajalike mineraalainete piisavale kättesaadavusele. Märade BCS on kõige suurem umbes 9 — 10 tiinuskuu ajal.
Märadel on tihti kalduvus rasvuda enam kui täkkudel, kuid vabades karjades on leitud enam ülekaalulisi täkke kui märasid, kusjuures täkud on võimelised oma vormi paremini säilitama. See tuleneb märade suuremast energiavajadusest nii tiinuse kui ka imetamise ajal.
Sugutäkule sobivaks vormi näitajaks paaritushooaja algul on „pisut ülekaaluline", kuivõrd mõned täkud võivad olla altid stressile ning muutuda närviliseks just paaritushooaja algul, mil nad kulutavad enam ning samas nende söögiisu võib väheneda.

Artikkel ilmus ajakirjas ProHevonen 5-6/2008, lk 56-64
Soome keelest tõlkis Ingrid Randlaht

Eestis ilmus Eesti Hobune 2011 






esmaspäev, 19. märts 2018

Kuidas valida hobustele soolasid ja mineraale sisaldavaid lakukive / plokke

Valik tavalise valge soola plokkide, mineraale sisaldava punase soola plokkide, nööri otsa riputatud kivisoola ja muu hulgast võib olla keeruline ülesanne. Meie söötmisspetsialist annab nõu selle kohta, milline on parim viis lisada soola hobuse sööda sisse.

Küsimus: Olen uurinud erinevat liiki just hobustele mõeldud soola ja mineraalide plokke. Püüan kindlaks teha, kas üks liik on parem kui teine, kuid neid on üsna palju. Kas on üks liik, mille ma peaksin kindlasti teiste seast valima?

Vastus: Sööta pakkuvates poodides on tõepoolest palju erinevaid soola ja mineraalide plokke. Siin Californias näen ma enamasti tavalisi valge soola kive, mineraale sisaldavad punaseid soolaplokke ja nööri otsa riputatud kivisoola. Kuid riigi teatud osades on levinud ka teised soolaplokid, mis sisaldavad lisandina seleeni, koobalti või väävlit.
Vaatamata sellele, et need soolaallikad on visuaalselt erinevad ja neil on nimed, mis viitavad oluliselt erinevate toitainete sisaldusele, on neil kõigil sarnane see, et need koosnevad peamiselt naatriumkloriidist – minu leitud analüüsi põhjal rohkem kui 92% naatriumkloriidi.
Paljud inimesed tuginevad pruunidele mikroelemente sisaldavatele soolakividele kui oma hobuste söödalisanditele. Kuid peamiste mikroelementide, nagu tsingi ja vase koguseid ei saa hobune neist tõenäoliselt kätte piisavas koguses, et tagada tema vajaduste rahuldamine või et sööda mikroelementide profiil oleks heas tasakaalus.
Eeldatakse, et mikroelemente sisaldavatest soolaplokkidest saab hobune oma igapäevase naatriumi vajaduse kätte ja samal ajal tarbib ta ka teisi mineraale. Nad loomulikult saavad neist plokkidest mikroelemente, kui nad soola tarbivad, kuid see kogus ei pruugi olla piisav nende vajaduste rahuldamiseks.
Näiteks umbes 500 kilo kaaluv hobune vajab iga päev veidi alla 10 grammi naatriumi, seega peaks ta tarbima umbes 28 g naatriumkloriidi (keedusool). Kui võtta aluseks poest saadav mikroelemente sisaldav plokk, siis teie hobune peaks 28 grammi soolaga tarbima ka 100 mg tsinki ja 8,5 mg vaske. See ei pruugi tõenäoliselt olla piisav, et täita puudujääki, mis jääb pärast heina või karjamaasööda tarbimist, mis moodustab 1,5-2% tema kehamassist. Looduslik kivisool sisaldab sageli veel vähem olulisi mikroelementidest mineraale.
Et need soola vormid on sageli kallimad kui tavalised valged soolaplokid ega taga tarbimisel piisavat kogust mikroelemente, on minu eelistus säästa raha ja osta tavaline valge soola kivi.
Loomulikult on teine küsimus selles, et mitte kõik hobused ei tarbi iga päev 28 grammi plokist saadud soola, hoolimata sellest, et neil on naatriumi vajadus. Selle tulemus on veelgi madalam mikroelementide kogus. Paljudel kordadel, kui ma lähen talli, näen, et soolakivid on nurgas, kaetud allapanu, tolmu ja võimalik et sõnnikuga. Selge, et neid iga päev ei lakuta.
Kuigi kivisool ja mikroelementidega sool ei pruugi täielikult rahuldada hobuse toitainevajadusi, näib, et mõni hobune eelistab nende maitset ja tahab neid lakkuda tavalise valge soola asemel. Sellisel juhul võib lisakulu end ära tasuda ja mineraalainetel, mida tarbitakse, puudub tõenäoliselt negatiivne mõju üldisele söödale, kui pakute ratsioonis ka muid mikroelementide allikaid.
Mina eelistan anda sööda sees lahtist soola koguses 1 spl 225 kilo kehamassi kohta, lisaks ligipääs soolaplokile / lakukivile. Nii ma tean, et nad saavad kätte päevase naatriumi vajaduse ja neil on soovi korral lisasool saadaval.
Mikroelementide vajaduse täitmise tagamiseks ma leian, et tasakaalustatud söödaratsioon või söödalisand, mis on mõeldud selliste toitainete pakkumiseks, mis võivad puududa või mida võib olla haljassöödas vähe, on edukam kui toetumine mikroelemente sisaldavatele soolaplokkidele.

Umbes 500 kilo kaaluv hobune vajab iga päev veidi alla 10 grammi naatriumi, 
seega peaks ta tarbima umbes 28 g naatriumkloriidi (keedusool).

Loo autorist: Clair Thunes, PhD
Filosoofiadoktor Clair Thunes on sõltumatu hobuste söötmisnõustaja, kellele kuulub firma Summit Equine Nutrition, mis asub Sacramentos Californias. Ta töötab koos omanike/treenerite ja veterinaaridega üle kogu USA ja maailma, et hobuste söötmise osas poleks vaja jalgratast leiutada. Ta sündis Inglismaal, sai bakalaureusekraadi Edinburghi ülikoolis Šotimaal, magistri- ja doktorikraadi söötmise alal California ülikoolis Davisis. Üles kasvades oli ta tegev paljudes valdkondades, samuti tegutses aktiivselt Ühendkuningriigi poniklubis. Praegu töötab ta piirkondliku juhendajana USA poniklubide Sierra Pacific regioonis. Söötmisnõustajana töötab ta kõigi hobustega, alates maailma ratsaspordi mängudel (WEG) võistlejatest kuni minieesliteni, ja kõigiga, kes sinna vahele jäävad.

pühapäev, 18. märts 2018

Mida ja kui palju hobune tegelikult vajab?

Kas ka Teie hobune on suur maiasmokk, kelle kõht ei saa iial täis? Tõsi, hobused on loodud pidevalt sööma ja peaksid sööta kätte saama hiljemalt iga nelja tunni tagant. Kuid mõned hobused söödetakse lihtsalt haigeks, kuigi omanikud tahavad oma hobusele vaid parimat.

Söödapoodides ootab hunnikutes müslikotte, riiulid on täis erinevate mineraalikontsentraate ja pulbrikesi läikiva karva, tugevate kapjade ja korras seedimise tarbeks. Valik on lai ja otsustada keeruline ja nii maandub künas just see, mis hobuseomanikule enim meeldib või mis on parasjagu moes. Kuid mida ja kui palju hobune tegelikult vajab? 

Kui hobune tuleb suvekoplist talli, on kõige olulisem tagada piisav kogus koresööta. Ideaalis peaks söötma head ja toitainerikast heina vähemalt 1,5 kuni 2 kg 100 kg kehakaalu kohta. Nii tuleb 600 kg hobuse puhul arvestada 9- 12 kg-ga päevas.

Kerges töös oleva hobuse puhul piisab sellest kogusest tihti juba, et katta täielikult päevane energiavajadus. Kui lisaks sööta sobivat mineraalsööta, saab ka toitainevajadus kaetud. Kui hobune vajab lisaks veel energiasööta, tuleks ratsioon koostada individuaalselt vastavalt hobusele ja töökoormusele. Pelletite ja müsli kõrval kasutatakse enamjaolt kaera. Kuna üldjuhul liigub hobune talvel oluliselt vähem kui suvel, peaksite õigeaegselt kontrollima jõusööda kogust ja seda vajadusel vähendama.

Kerges töös olevatele hobustele piisab tihti juba ühest kilogrammist kaerast päevasSportlikumasse tegevusse kaasatud hobustele võib anda kuni kolm kilogrammi kaera päevas. Vanemate hobuste vajadus on tihti suurem ning nende puhul võib ratsiooni rikastada spetsiaalse seeniorsöödaga. Lisasöödakogus tuleks jaotada vähemalt kolmele söötmiskorrale päevas. Mida tihedamini on võimalik sööta, seda parem on see hobuse seedimisele.

Jälgige, et hobune saaks ka talvel piisavalt „värsket“, st mahlast sööta nagu porgand ja peet, sest need sisaldavad olulisi vitamiine.

Lisaaineid nagu ürdikontsentraate, biotiini või nt. magneesiumi tohiks ainult siis juurde anda, kui hobusel esineb puudujääk. Pelgalt sellel põhjusel lisasööta anda, et ka naaberboksi hobuse omanik annab oma loomale lisasööta annab, ei ole mõttekas ja põhjustab lisakulusid ning võib põhjustada ainevahetusprobleeme.

Paljud hobuseomanikud on veendunud, et külmadel päevadel on mash parim, kuna ka meie (inimesed) rõõmustame talvel kuuma joogi üle. Kuid soe söögikord ei ole vajalik. Endistel stepiloomadel on suurepärane termoregulatsioon ning neil hakkab vaid harva külm. Parim on siiski koresööt. Kuna aga mash on kergesti seeditav ja hoogustab ainevahetust, võib seda edukalt üks kuni kaks korda nädalas ratsioonile lisada.

Kui tunnete end hobuse söötmise osas ebakindlalt, pöörduge spetsialisti poole ja vaadake ratsioon üle. Hobune tänab teid kindlasti.

Andrea Everding
Eggersmann Team
Täname artikli tõlkijat!

kolmapäev, 7. märts 2018

Võõrutatud ja aastavanuste hobuste söötmine


Marcia Hathaway, PhD, Minnesota Ülikooli loomateaduse teaduskond

Võõrutatu ja aastavanuse söötmine
Kiiresti kasvava hobuse jaoks on ajavahemik võõrutamise ja teise eluaasta vahel söötmise mõttes kriitiline. Sellel ajal toimub tohutu nii luude suuruse ja mineraalisisalduse kui ka lihasemassi kasv. On hädavajalik, et energiasisaldust ja toitaineid toiduratsioonis tagataks piisavas hulgas ja hoitaks tasakaalus, et kindlustada hobuse nõuetekohane kasvamine, areng ja tervis.

Maksimaalne kasvamine versus optimaalne kasvamine
Hobuse maksimaalne kasvamine erineb hobuse optimaalsest kasvamisest. Noorhobuse söötmine selliselt, et loom kasvab võimalikult maksimaalsel võimalikul määral, ei ole soovitav, sest kasvamisprotsessi ajal jääb luude mineraalisisaldus, millest sõltub luu tugevus, märgatavalt maha luu pikenemisest (12 kuu vanuselt jõuab noorhobune eeldatavasti umbes 90 – 95%-ni täiskasvanu kõrgusest, kuid ainult umbes 75%-ni täiskasvanud hobuse luude mineraalisisaldusest). Ideaalselt peaks noorhobune võtma kaalus juurde kiirusega, mida tema arenevad luud võivad kergesti toetada. Kuid ülesöötmine (eriti energeetiline) võib põhjustada noorhobusel nii kiire kaalu juurdekasvu, et looma luudel puudub strukturaalne tugevus toetamaks tema kaalu ja/või kiire kaaluiive võib teravdada teisi skeletianomaaliaid. Nendel tingimustel suureneb arenguliste ortopeediliste haiguste (AOH) esinemus. Sama stsenaarium võib samuti juhtuda ebaühtlase kasvamise perioodidel. Näiteks kui hobune, kes on alatoidetud ja kasvab aeglaselt, läheb üle piisavale toidule, mis laseb tal kiiresti kasvada, suureneb AOH esinemise tõenäosus. Varssadel vanuses 3 – 9 kuud on AOH esinemuse suurim risk.

Ideaalselt peaks noorhobust söötma selliselt, et loom kasvab mõõdukal, stabiilsel määral. Soovituslikud määrad keskmisteks igapäevaseks hobuste juurdekasvuks leiab Riikliku Uurimisnõukogu (NRC) Hobuste söötmisnõuete (1989) väljaandest. Uuendatud NRC Hobuste söötmisnõuded loodetakse avaldada 2007. aastal. Soovituslikud  keskmised erineva täiskasvanu kehakaaluga hobuste igapäevase juurdekasvu väärtused ulatuvad 0.28 - 0.39% ja 0.15 - 0.21% vastavalt võõrutatud ja aastaste hobuste kehakaalust. Noorhobuse söötmine selliselt, et see kasvaks mõõduka kiirusega, ei ohusta hobuse lõppsuurust. Järelikult ei pea te muretsema selle pärast, et võõrutatu ja aastavanuse söötmine mõõduka kasvukiiruse tähenduses annab tulemuseks täiskasvanuna väiksema hobuse.

Kaalu või mõõdulindi kasutamine hobuse kehakaalu jälgimiseks on kaks moodust vaatlemaks kasvamist aja jooksul. Mõõtke mõõdulindiga hobuse rinnaümbermõõt ja looma pikkus rinnakutipust istmikunukini.

Et hinnata üsna ligilähedaselt hobuse kaalu, saab kasutada mõõtmistulemusi ja järgmist võrrandit. [1]
kehakaal naelades =
[rinnaümbermõõt (tollides)2 x pikkus (tollides)]
            jagada 280 (võõrutatud) või 301 (aastavanused)


hobuse rinnaümbermõõdu diagramm

NB! Kõik mõõdud toodud tollides!

Võõrutatu ja aastavanuse söötmine
Et täita hooldusnõudeid, kasutatakse kõigepealt energiat ja toitaineid. Kõik ülejäänud energia ja toitained kasutatakse kasvamiseks.
Kaltsiumi (Ca) suhtarv söödas fosforisse (P) (Ca:P) peab olema vahemikus 1:1 – 1:3. Liblikõielistes kipub olema rohkem kaltsiumi kui fosforit ja rohkem kaltsiumi kui heintaimedes. Teraviljades on tavaliselt palju rohkem fosforit kui kaltsiumit. Seepärast arvatakse, et iga muudatus looma- või teraviljasöödas muudab Ca:P suhet.
On suurenenud esinemus puudulikus luude ja sellega seotud kudede arenemises, kui esineb üks või rohkem järgmistest haigustest:
  •  Ca ja P  hulk on ebapiisav
  •  Ca:P suhe on vastupidine
  •  Toidus on vähe tsinki (Zn) või vaske (Cu). Ideaalne Zn:Cu suhe on 3:1 – 4:1.
  •  Toidu energiasisaldus ületab 120% - 130% NRC poolt soovitatust.

Kõrgekvaliteedilised söödad on suurepärane viis anda noorhobusele palju energiat ja toitaineid, mida loom vajab. Sööda osakaal võõrutatu toidus ei tohiks kunagi olla vähem kui 30% mõõdetuna kaalu järgi ning ideaalselt peaks olema palju suurem. Võimaluse korral määrake laborianalüüsiga heina energia- ja toitainesisaldus. On väga raske aimata toitainete hulka, mida karjamaa panustab noorhobuse toitmisse, sest karjamaa tingimused erinevad aja jooksul temperatuuri, vihmade ja karjamaa haldamistegevuse poolest jne. Järelikult ei saa karjamaad üksinda pidada piisavaks rahuldamaks kogu noorhobuse toitainevajadust.

Kuna võime kasutada kogu sööta ära areneb aja jooksul, vajavad kasvavad noorhobused suhkrute suuremaid hulki võrreldes täiskasvanud hobustega. Sageli, kui vajatakse rohkem energiat kui rohttaimed suudavad pakkuda, suurendatakse teraviljade nagu kaera ja maisi kogust rohusööda arvel. Siiski eksisteerib väga reaalne ja praktiline piir, kui palju teravilja võib sööta hobusele põhjustamata tõsiseid toitmisega seotud tervisehäireid, ning viljaratsioon peaks sisaldama täiendrasvaineid.

Te võite kas koostada oma kontsentraatratsiooni või osta kaubandusest valmiskontsentraadi, mis on koostatud nimelt erinevas vanuses hobustele. Kontsentraatide koguhulka peab hoidma võimalikult minimaalsel tasemel, et saavutada soovitud kasvukiirus ja säilitada mõõdukas kehaseisundi tulemus. Ribid peavad olema võõrutatutel ja aastavanustel nähtaval. Rasvakiht peab katma ülemise 1/3 – ½ osa ribidest allpool selja sirget osa. Lisarasv võib näidata, et hobune on ülekaalus.

Söödatarbimise suurendamine matkib loomulikku toitumisviisi ja hõlbustab seedekulgla tervist. Oma väikese mao tõttu peab noorhobuseid söötma nende ratsiooni kontsentreeritud osaga kogu päeva jooksul palju kordi, ning mittesöödud kontsentraadi peab eemaldama ja asendama järgmise söötmiskorra ajal värske kontsentraadiga. On tähtis, et te võtate arvesse hobuse sööda arvatava tarbimise, kui te arvutate välja hobuse päevaratsiooni.

Oma toidus vajab hobune arvukalt erinevaid mineraale. Mõnda mineraali, eriti peamisi võib pakkuda piisavats kogustes looduslike söötade kaudu. Harilikud söödad ei ole tavaliselt vajalike mikroelementide usaldusväärne allikas, seega soovitatakse harilikult nende lisamist. Soola ja naatriumkloriidi (NaCl) peab alati andma vabal valikul, sest hobused reguleerivad oma tarbimist ise. Samuti soovitatakse enamusele noorhobustele lisada vitamiine. Lisaks peab kiiresti kasvavatel noorhobustel olema alati ligipääs puhtale mageveele.

Tabel 1. Energia- ja toitainesoovitused võõrutatutele ja aastavanustele

Seeditav energia (Mcal/kehakaalu naela kohta)
Toorvalk %
Ca %
P %
Cu ppm
Zn ppm
Vit A IU/nael
Vit E IU/nael
Arvatav toidutarbimine (% kehakaalust)
Võõrutatu
1.25
14.0 - 16.0
0.7
0.4
10
40
910
37
2.0 - 3.5
Aastane
1.15
12.0 - 14.0
0.5
0.3
10
40
910
37
2.0 - 3.0

                                               
Viide: Wilson, K.R., S. Jackson, C. Abney, B.D. Scott and P.G. Gibbs. 2005. Body weight estimation methods as influenced by condition score, balance score and exercise in horses. In Proceedings, 19th Equine Science Society. Lk.  57 - 62.


https://www.extension.umn.edu/agriculture/horse/nutrition/weanling-and-yearling/#1        

teisipäev, 27. veebruar 2018

Kumb on parem, kas PELLETID VÕI MÜSLI?

Mõisted „müsli“ ja „pellet“ kirjeldavad õigupoolest vaid sööda konsistentsi, selle välimust ega anna teavet ei koostise ega toiteväärtuse kohta. Pelleteid vormitakse surve ja soojuse abil, mis muudab nad peaaegu mikroobivabaks ja hästi säilivaks. Pelleteid on lihtsam transportida ja säilitada ning võrreldes teraviljasegudega tolmavad nad vähem. Paljud hobuseomanikud pelgavad pelleteid osta hirmus söögitoruummistuse ees. Ummistuse oht sõltub aga sellest, kui tugevalt on pelletid pressitud, sideainete kasutusest ja paisuvate koostisosade osakaalust. Viimase saab kindlaks teha, kui panna peotäis pelleteid mõneks ajaks likku. Kvaliteetsed pelletid ei paisu palju. Närimisraskustega hobustele võib pelleteid siiski anda leotatuna. Müsli koostisosad on muidugi kergemini äratuntavad ja nii on müsli kvaliteeti optiliselt kergem hinnata. Müsli eeliseks on selle niigi heterogeenne struktuur. Kui struktuuri on veelgi lisatud, suurendab see mälumistegevust ja seeläbi aktiviseerub seedeprotsess juba tänu suuõõnes toodetavale süljele. Üldjuhul söövad hobused müslit hea meelega. Kõrge hügieenistaatuse ja tärklise kättesaadavuse tagamiseks tuleks teravilja hüdrotermiliselt töödelda. Sellega lõhutakse tärklisemolekuulide struktuuri, mis muudab nad kergemini seeditavaks. Kuid see eelis maksab: töödeldud teravili on kallis ja kergesti riknev. Jämedad lahtised struktuurid pakuvad mikroobidele ja parasiitidele suuremat kandepinda, mistõttu vajab sööt konserveerimist. Enamus söödatootjaid kasutab melassi, mis jätab segule õhukese suhkrukihi ja takistab nii parasiitide levikut. Selline konserveerimisviis on ohutu ning omab toitumisfüsioloogilisi ja maitse-eeliseid. Otsus, mida hobusele sööta, sõltub vähem vormist kuivõrd kvaliteedist ja koostisosade mitmekesisusest, valmistusviisist ja teravilja seeditavusest. Pelletite tootmine on küll hinnalt soodsam, kuid toitumisfüsioloogiliselt võib odav müsli jääda kvaliteetsele pelletile alla. Pilk pakendil olevale koostisosade loetelule aitab otsustada, kuna koostisosade nimekiri, mis on kohustuslikus korras toodud kahanevas järjekorras, annab tihti olulisemat teavet sööda kvaliteedi kohta kui tootmisviis.

Andrea Everding
Eggersmann Team