esmaspäev, 25. september 2017

Mis on prei?

mud fever / scratches / malanders

Prei on nahahaigus, mis esineb hobuste jalgadel pöia ja kämbla piirkonnas.

Suurepärase ja põhjaliku artikli on kirjutanud sellest Triin Tohver.

Loe artiklit siit: MIS ON PREI?

Eggersmann'i hobuste toitumisspetsialist Andrea Everding soovitab hobustele sügisesel ajal, mil kõige suurem risk preile, kasutada järgmist kombinatsiooni:

Derma Vital Cubes või Kombi pelletid kombineerituna EMH Direktiga.


Kahjustatud nahapiirkondadel kasutada EMH Derma Liquid spreid. 2 korda päevas kahjustatud piirkondadele.

Tõhus ja järgi proovitud!








 OSTA SIIT

Andrea Everding

teisipäev, 11. juuli 2017

Kas su hobune tõesti vajab madala tärklisesisaldusega ratsiooni?

Hobused saavad seeduvat energiat erinevatest allikatest. Kiudude, tärklise ja rasvade kombinatsioon on üldjuhul parim viis sooritust edasi viia, olgu see aretuses, maastikul või võistlusareenil. Viimaste aastate vältel on turgu üle ujutatud madala tärklisesisaldusega söötadega ning hobuseomanikud vastavad pakkumisele suurenenud ostutuhinaga.

Siiski ei sobi madala tärklisesisaldusega söödad igale hobusele. Mõned hobused vajavad tärklist optimaalseks soorituseks- näiteks kasvueas sälu ja paljud sporthobused. Mis peitub praeguse aja madala tärklisesisaldusega söötade hulluse taga?

Mis on tärklis?

Tärklis on pikk ja kompleksne suhkrute molekulikett. Eriti leidub seda viljas, kus see moodustab energiasalve. Kuna nad paiknevad rakuseinas, nähakse tärkliseid struktureerimata süsivesikutena. Kiud seevastu on struktureeritud süsivesik, kuna see toetab taime.
Seedeprotsessi käigus lagundatakse tärklis ensüümide abil väiksemateks suhkrumolekuulideks, mis imenduvad koheselt. Selles osas käsitletakse suhkruid ja tärklist ratsioonis võrdsena.
Ratsioonis sisalduv suhkur pärineb rohu rakukoostisest, söödamelassist või teatud maiustest. Suhkrumolekulid imenduvad verre ning muutuvad glükoosiks, mis jagatakse keharakkude vahel. Hormoon, mis aitab eraldada verest suhkrut ja viia seda rakkudesse, on insuliin. See jaotusmeetod glükoosi rakkudesse saamiseks, glükogeeni ehitus, või adipoosne salvestamine on osa töötava hobuse energiatootmisprotsessist. Mida intensiivsemalt hobune töötab, seda olulisem on see süsteem.

Kuidas saab kasu madala tärklisesisaldusega söötadest?

Mõne hobuse puhul võib olla mõistlik hoida tärklisetaset madalana. Pärast tärklise seedimist satub suur kogus glükoosi verre ja käivitab insuliini eritamise, mis hakkab glükoosi verest rakkudesse transportima. Glükoositaseme tõusu hobuse veres täheldatakse kahe tunni jooksul pärast sööki, millele järgneb langus järgneva nelja tunni jooksul. Insuliiniga toimub sarnane tõusu-languse protsess. Kui esineb võimalikke probleeme tärklise kasutatavusega, võib see olla seotud glükoosi ja insuliini taseme kõikumisega vereringes.
Glükoositaseme tõus veres võib mõnedel hobustel mõjutada ajutegevust ning muuta nad ärevamateks. Kuna glükoos on ainus toitaine, mis ületab vere-aju läve, süütab sööt, mis edastab korraga suures koguses glükoosi verre seda edastada ka olulisel määral ajju. Kõrget glükoositaset ajus on seostatud kõrgenenud dopamiini tootmisega, mis võib omakorda tekitada kõrgenenud tähelepanelikkust või ärevust. Mõned spordialad sõltuvad kõrgenenud tähelepanelikkusest ja energiast, näiteks hobuste võiduajamine, teised mitte.
Teine osa glükoosi ja insuliini ringlusest, mis võib hobuste puhul häiruda, on insuliini suutlikkus oma ülesannet täita ja juhtida insuliini verre. Insuliini resistentsus esineb siis, kui insuliin kaotab oma efektiivsuse ning glükoosi ja insuliini tasemed püsivad tavalisest pikemalt kõrgena. Kõrge insuliinitase võib põhjustada terve hulk probleeme, neist kõige suurem on hobuse vastuvõtlikkus laminiidile. Tihti seostatakse insuliiniresistentsust ülekaalulisusega, mistõttu on kaalu langetamine üks võimalik strateegia insuliini vastuvõtlikuse tõstmiseks, samuti ka suhkru ja tärklise vähendamine söödas.
Teised hobused, kellel on raskusi tärklisega toimetulekul, on geneetilise lihashäirega (PSSM) ja RER diagnoosiga hobused. PSSM diagnoosiga hobused suudavad lihasrakkudes salvestada veres sisalduvat glükoosi, mis viib ebatavaliselt kõrge ühte tüüpi glükogeeni kuhjumiseni, mida ei ole võimalik lihtsalt lahustada ja energiana kasutada. Nende hobuste puhul on soovituslik vältida tärklist sisaldavaid söötasid. RER’i puhul on samuti mõistlik vähendada suhkru ja tärklise kogust ratsioonis, kuid need hobused suudavad paremini väikestes kogustes suhkrut ja tärklist töödelda.
Kõrge tärklisesisaldusega ratsioonid võivad samuti olla probleemiks hobustele, kes ei suuda täielikult seedida tärklist. Nendel hobustel on vähe amülaasi, mis lagundab peensooles tärklist ning selle esüümi tase erineb hobuste vahel. Iseenesest ei ole see põhjus muretsemiseks, kuna pimesoole mikroobid aitavad seedimata tärklist lagundada.
Probleem seisneb selles, et tärklise ja suhkru fermenteerimise lõpprodukt on piimhape, mis võib oluliselt mõjutada pimesoole pH -taset.  Kui sööta palju tärklist, võib sellele järgnev pH taseme langus pimesooles mõjutada kiude lagundavate mikroobide populatsiooni tasakaalu ning niimoodi takistada hobuse võimet kiududest kaloreid kätte saada. Seda nimetatakse jämesoole ülihappelisuseks (acidoos).
Selle jõusööda mõju tõttu jämesoole pH tasemele ei soovitata sööta rohkem kui 2,2 kg vilja söödakorra kohta. Kuna peensooles seedimata jäänud tärklise kogus erineb indiviidide vahel, tekib mõnedel hobustel kergemini jämesoole ülihappelisus. Selle märgid ei ole kergesti nähtavad, kuid võivad olla põhjuseks kehvale sooritusele, tujukusele või kergetele korduvatele koolikutele.
Sõltuvalt sellest, kui hästi mõni hobune suudab glükoosi ja insuliini ringlusega toime tulla, erineb ka kõrge tärklise sisaldusega sööda tolerantsus. Selle koguse väljaselgitamine võib nõuda katse-eksitusmeetodit. Muutus vähema tärklisesisaldusega söötade manustamise poole on kutsunud paljudes hobustes esile ka muutust hoiakutes ja sooritusvõimes. Püüd vältida tärklist täielikult, ei pruugi igale hobusele sobida ja tipptaseme hobused ei saa tihti piisavalt kaloreid paljast koresöödast, et säilitada oma kaalu või energiataset sportlikeks sooritusteks.

Kui madal on madal tärklisetase?

Söödatootjatel võivad tänapäeval kirjeldada sööta kui madala tärklisesisaldusega, seda täpselt määratlemata. Ebatäpse terminoloogiakasutuse tõttu võib ees seista seadusemuudatus, mis nuab täpset määratlust, milliseid söötasid võib klassifitseerida madala tärklisesisaldusega söötadeks.
Madala tärklisesetasemega sööt ei ole teravilja kontsentratsioon tihe. Kui söödas on vähe teravilja, peab midagi muud andma kaloreid. Siinkohal tulevad mängu rasvad ja kiud. See suhe võib osutuda kasulikuks, kui püüda dešifreerida pakendilehte: mida vähem tärklist, seda rohkem on kiude ja rasva.
Teine arv, mida tihti mainitakse suhkru ja tärklise näitajana, on struktureerimata süsivesikud (SS). Selle väärtuse leidmiseks peab ühendust võtma söödatootjaga. Tärklise taseme näitajad on umbes järgmised: kõrge, SS >35%, üsna madal, SS= 35-20%, ja madal, SS< 20%. Kui vaadata koostisosasid, siis madala tärklisesisaldusega söödas on madal teravilja protsent, mis on välja toodud koostisosade nimekirja lõpus (kuid enne mineraale ja vitamiine). Koostisosade nimekirja eesotsas võiksid olla sojakestad, peet ja alfalfa jahu. Riisikliid on kõrge rasvasisalduse ja kiulisusega koostisosa, mida leiab paljudest madala tärklisesisaldusega söötadest.

Millised hobused saavad kasu madala tärklise- ja kõrge kiusisaldusega söödast?

Väga erinevate distsipliinide ja erinevat tõugu hobused võivad saada kasu madala tärklisesisaldusega söödast, kuid see sõltub indiviidist. Kergesti ärrituvad, raskesti käsitletavad, ülekaalulised, insuliini resistentsed ja lihaste häire või jämesoole ülihappelisuse diagnoosiga hobused on kõik ilmselged kandidaadid. Samuti on muutuse võimalik põhjus soov tuua hobune tagasi ainult koresööda peale.
 Kõikidele hobustele vähese tärklisega söödad ei sobi. Mõned hobused ei suuda nende söötade peal säilitada oma kehakaalu ning vajavaid lisandeid, mis sisaldavad tärklist. Teised hobused küll säilitavad kaalu, kuid neil jääb sooritusteks energiast puudu. Lisaks on kõrge kiulisuse ja rasvasisaldusega söötade tootmine kallim kui üldlevinud teravili, mistõttu nõuab nende söötade manustamine suuremaid väljaminekuid.

Kui madala tärklisesisaldusega sööt on toitumuslikult hobuse jaoks õige valik, kaalub tervise poole pealt saadav kasu üle kõik rahalised mured. Siiski pole madala tärklisesisaldusega söödad kõigile hobustele vajalikud. Kui valiku tegemine nõuab ajugümnastikat ja sa pole kindel, kas madal tärklisesisaldus on õige valik, küsi nõu hobuse toitumisspetsialistilt.


Aitäh, Triin, tõlke eest!

reede, 30. juuni 2017

Hobuse söögiisu tõstmine

Kui muidu näljane hobune jätab kaera künasse või ei tundu heina vastu huvi tundvat, on see põhjus muretsemiseks ja koheseks veterinaariga konsulteerimiseks. Kuid kõik hobused ei ole isukad sööjad; mõned on äärmiselt nõudlikud. Hobust sööma sundida on suhteliselt võimatu, kui ta seda ise ei taha, kuid siiski on võimalik tõsta tujuka hobuse söögiisu. Kui hobune ei taha terve päeva ratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, võib olla abiks söödakoguse jaotaminine mitmeks osaks.
Hobusel võib söögiisu kaduda mitmel põhjusel. Veterinaar saab välistada kõik meditsiinilised põhjused nagu palavik, koolikud, külmetus, kõhukinnisus või probleemid hammastega. Uuringud on näidanud, et greliini tase (hormoon mis stimuleerib näljatunnet) väheneb pärast lühikest ja intensiivset treeningut. Lisks esineb 90% võidusõidu- ja 60% töös olevatest vabaajahobustel maohaavandeid, mis võivad põhjustada kõhuvalu ja vähenenud söögiisu. Üldised stressitaseme tõstjad nagu keskkonnamuutus, laadimine, karjast eraldamine ja palav, niiske ilm võivad kõik mõjutada söögiisu langust ja sööda vähenenud vastuvõtmist. Maohaavanditega hobuseid tuleks esmalt ravida ning seejärel manustada neile kliiniliselt testitud preparaati, et vältida uute haavandite teket. "Kui sul on pirtsakas sööja ilma meditsiiniliste näidustusteta, aitab vahel sööda muutmine," leiab Catherine Withehouse, MSc, Kentucky Equine Research (KER) toitumisspetsialist. „Oled sa kunagi söönud päevast päeva sama toitu? See muutub igavaks. Ka hobustele. Järk- järgult uue sööda tutvustamine tekitab hobuses huvi ja tahtmist süüa,” sõnas ta. Evolutsiooni käigus on hobused arenenud, süües väikeseid koguseid korraga terve päeva vältel. Kui hobune ei taha kogu söödaratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, aitab ratsiooni jaotamine mitmeks väiksemaks söötmiskorraks, mida söödetakse mõnetunniste vahedega. See peaks julgustama sööma. Raskematel juhtudel võib loomaarst soovitada söögiisu stimuleerivaid preparaate, näiteks steroide. Siiski ei toimi sellised ravimid pahatihti. Benzodiazeptine sisaldavad preparaadid võivad lühiajaliselt suurendada söögiisu, eriti arglike hobuste puhul, kuid nende manustamine ei ole üldiselt tänu võimalikele negatiivsetele kõrvaltoimetele soovitatav. Lisaks manustatakse tihti B- vitamiini söögiisu tõstmiseks, kuid selle positiivne mõju on hüpoteetiline ja tõendusmaterjale napib. Mõned lihtsad hooldusnipid võivad aidata julgustada hobust sööma. Kuuma ilmaga aitab jahe dušš hobusel end paremini tunda ja tänu sellele julgustada sööma. Kui hobune on raskes töös, võib lühiajalisest koormuse vähendamisest olla kasu. Sõbra lähedus, vaheldus ja puhkus ning keskkonnast tulenevate ärritajate vähendamine aitavad hobusel ennast paremini tunda ja tõsta söömistahet. Kui hobune enam ei söö, konsulteeri koheselt veterinaarida. Vaata üle hobuse keskkond ja eemalda ärritajad ning jaota ratsioon mitmeks väikseks portsioniks.

ORIGINAAL


Aitäh, Triin, tõlke eest.

teisipäev, 27. juuni 2017

Hobuse söötmine enne treeningut: mida ja millal sööta?

Oluline teada!

Teemakohane uurimus on läbi viidud KER'is.

Kas minna trenni täis või tühja kõhuga?

Kolme eksperimendi käigus uuriti, kuivõrd heina söötmine koos teraviljaga ja ilma mõjutab täisvereliste hobuste glükeemilisi ja hematoloogilisi protsesse puhkefaasis ja simuleeritud võistlussituatsioonis. 

Esimese katse käigus uuriti, kuidas koresööda manustamine koos teraviljaga mõjutab vereplasma näitajaid ja vee tarbimist. Teise katse käigus tehti kindlaks, kuidas nimetatud muutused mõjutavad sooritusvõimet. Kolmanda katse käigus selgitati välja, kuidas koresööt üksinda mõjutab koormusega toimetulekut. Tulemusena selgus, et söömisaeg mõjutab glükeemilisi protsesse, plasmaproteiini ja vee tarbimist pärast söömist. Vabalt kättesaadav hein vähendas plasma mahtu 9% võrra. Paastunud hobusetel tootsid pärast treeningut vähem laktaati kui need hobused, kellele söödeti teravilja. Südamelöögi sagedus erines mõlema grupi puhul oluliselt. Ainult koresööda söötmine enne treeningut mõjutas glükeemilisi protsesse ja insuliini taseme muutust pärast treeningut oluliselt vähem kui teraviljarikas sööt. Koresööt ei mõjutanud vabade rasvhapete kättesaadavust. Uurimus näitas, et enne treeningut ei tohiks sööta teravilja. Väikestes kogustes hein ja haljassööt ei mõjuta olulisel määral sooritust ja stimuleerivad sülje tootmist, mis aitab säilitada seedekulgla tasakaalustatust.

ORIGINAAL

Aitäh tõlke eest, Triin

Loe ka SIIT põhjalikku ingliskeelset artiklit




esmaspäev, 19. juuni 2017

Elekrolüüdid hobustele

Electrolytes Vital sporthobustele
Mitmed hobuseomanikud on küsinud endalt, miks ei lisa söödatootjad sporthobuste söödale elektrolüüte? Joe Pagan, Ph. D. ja Kentucky Equine Research (KER) asutaja ja omanik sõnul on sellele õigustatud küsimusele lihtne vastata.
Kui kord valida kõrgekvaliteetne elektrolüüt, peab seda söötma koguses, mis vastab eritatud higi kogusele.
„Hobuse energiavajadus püsib pideva töö juures sama, kuid higi kogus muutub sõltuvalt ilmast, töö intensiivsusest ja teistest asjaoludest. Hobuseomanikud peavad olema võimelised sobitama elektrolüütide kogust vastavalt eritatud higi kogusele“, seletas Pagan. Peamised küsimused on Pagani sõnul, milline toode on parim ning kui palju elektrolüüte peaks manustama. Toote valikul propageerib Pagan lihtsust. „Vali soolane elektrolüüt. Paljud elektrolüüdid on täis suhkrut. Hobused armastavad neid, kuid need ei sisalda palju elektrolüüte“, sõnas ta. „Loe sisaldust, leia üks, mis sisaldaks naatriumi, kloori ja kaaliumi. Kui kord on leitud sobiv kõrgekvaliteetne elektrolüüt, peab seda söötma kogusele, mis vastaks eritatud higi kogusele.Kui sul on hobune, kellega töötad ja väljas on palav ja ta higistab palju, nii et higi voolab, vajad palju elektrolüüte. Kui hobune ei higista tugevalt vaid ainult aurab veidi pärast trenni, on vajalik väiksem elektrolüütide kogus“, sõnas ta. Kuna higistamine ei ole päevast päeva sama, seletas Pagan, määravad töö intensiivsus ja ilmaolud vajaliku elektrolüütide koguse. See kõikumine hoiab elektrolüüdid söödakotist eemal, samas kui nad on hobuse sooritusvõime jaoks oluline lisand. Hästi koostatud elektrolüüdi tooted nagu Restore SR ja Restor Paste annavad hobusele peamisi elektrolüüte. Viimaste aastate jooksul on elektrolüüdi tehnoloogia oluliselt arenenud ja Restore SR sisaldab autoriõigusega kaitstud aeglase imenduvuse mehhanismi mis lubab naatriumil imenduda järk-järgult seedetrakti nii, et ta oleks pidevalt kättesaadav. Kui naatriumi manustatakse aeglaselt pikema aja vältel, suudab keha seda paremini säilitada ja kasutada. Võistlushobused nagu takistussõidu ja galopi hobused saavad suurimat kasu Race Recoverist, mis annab sihipärast elektrolüütide lisandit intensiivse töö puhul, toetades taastumist raskest tööst. Austraalia hobuseomanikud peaksid kasutama Restore’i ja Restore Paste’i.


Aitäh, Triin, tõlke eest.

ORIGINAAL

Võistlushobused saavad kasu kõrge energiasisaldusega söödast

Võistlushobused vajavad päevas rohkem kaloreid kui vaba- aja või kerges töös olevad hobused. Need lisakalorid manustatakse hobustele üldjuhul kontsentraatidena. Rootsi teadlased soovitavad lisada söödaratsioonile kõrge energiasisaldusega sööta, et katta võistlushobuste kalorivajadust. 

„Võistlushobusstel on suurem risk seedekulgla haavanditesse haigestuda ja ka käitumishäired on kergemad tulema kui vaba- aja hobuste puhul ning mõnedel juhtudel võivad kontsentraadid neid seisundeid raskendada või kergendada“, seletas Kathleen Crandell, Ph.D., Kentucky Equine Research‘ ist (KER). Nende potentsiaalsete probleemide tõttu on mõned hobuseomanikud hakanud kasutama ainult koresööta võistlushobuste ratsioonis.

Teadlaste sõnul võib ainult koresöödast koosnev võistlushobuse ratsioon alandada lihaste glükogeenisisaldust võrreldes nende hobustega, kellele söödetakse traditsioonilist tärkliserikast sööta. Glükogeen on salvestatud suhkur, mida lihased vajavad tööks. 

Testimaks hüpoteesi, et võistlushobused suudavad saavutusi tuua kõrge energiasisaldusega koresööda baasil, söödeti võidusõiduhobustele kahe aasta vältel kõrgekvaliteetset silo. Hobuseid jälgiti kas kontrollitud treeningkava alusel või programmis, mille puhul treeningdistantsi vähendati 30% võrra ning jälgiti erinevaid parameetreid.

Uuringu peamised tulemused olid järgmised: • Hobused kasutasid 1,7- 2,6% kehakaalu kuivainet kui neile anti piiramatus koguses sööta. • Kahe grupi vahel ei täheldatud erinevusi kehamõõtude osas (nt. Pika seljalihase paksus või rasvasisaldus) • Kehamassiindeks püsis vahemikus 4,8 ja 5,1 ning • Lihaste glülogeenisisaldus oli mõlema grupi puhul sama
Teadlaste sõnul “kui hooldada hobuseid tavatingimustes ei täheldatud toitumisest tingitud terviseprobleeme ega stereotüüpset käitumist” nende hobuste puhul kes sõid vaid koresööta. Lisaks kirjutasid nad, et “treeningprogramm ei mõjutanud söömust, kasvu, kehamassiindeksit ega lihaste glükogeenisisaldust. Ka ei takistanud ainult koresööda ratsioon lihaste glükogeeni salvestamisvõimet, kasvu ega konditsiooni säilimist ning toetas head toitumisega seotud tervist. 

“Kõik hobused on erinevad ja nende ratsiooni peab koostama individuaalselt, eriti spordis. Kontsentreeritud söödad on midagi enamat kui pelgalt energiaallikad. Nad sisaldavad eluks vajalikke toitaineid nagu proteiinid, vitamiinid ja mineraalid mis on väga olulised nii saavutusspordi kui ka kõigi teiste hobuste jaoks sõltumata kasutusalast ja vanusest“, sõnas Crandell.

Aitäh, Triin, tõlke eest.

ORIGINAAL


neljapäev, 27. aprill 2017

Millal hobused vajavad E-vitamiini?

Küsimus: Sooviksin rohkem teada saada hobuse söödaratsiooni täiendamisest E- vitamiiniga. Kas on midagi, mis oleks kõigile hobustele kasulik või piisab rohelisest karjamaarohust ja päikesest? Kas kõrgklassi võistlushobusel oleks kasu täiendavast E- vitamiinist? Sellega seoses olen korduvalt näinud E- vitamiiniga söödalisandeid, mis sisaldavad seleeni. Minu kodukohas sisaldub seleen juba valmissöötades. Kas oleks kasulik anda kahte seleeni sisaldavat sööta?

Vastus:
E- vitamiini mõiste tähistab koostisosade rühma, mida tuntakse tokoferoolide ja tokotrienoolide nime all. Hobuste söötmises pööratakse enim tähelepanu alfa- tokoferoolile. See omab olulist tähtsust protsessis, mida kutsutakse glutatiooni kulgemiseks, mis kaitseb rakke oksüdeerimisest tekkinud kahjustuste ja vabade radikaalide reageerimise eest, mis tekivad lipiidide peroksidatsiooni ahelreaktsiooni käigus. Lisaks on veel teisi ainulaadse ja samavõrd oluliste ülesannetega tokoferooli liike, nt. gamma tokoferool. Andmed viimaste spetsiifiliste omaduste ja tähtsuse osas on aga veel puudulikud.
Vabad radikaalid kahjustavad rakke, kuna tänu nende suure elektronide arvu tõttu kõigub nende elektrilaeng. Tasakaalustamise protsessis „varastavad” nad teise molekulide elektrone. See  muudab teise molekuli ebastabiilseks, mis omakorda ei saa oma ülesannet kehas täita. Oksüdatsiooni kahjustav ahel rakus võib mõjuda negatiivselt raku talitusele ning põhjustada raku surma. Vabade radikaalide moodustumine on molekulaarsete protsesside loomulik tagajärg rakus, mida nimetatakse „oksüdatiivseks stressiks”. Lihtne on nimetada vabu radikaale „halbades”, kuigi tegelikult on nad loomulik tagajärg sellele, et keha kasutab rasvu ja süsivesikuid energia võitmiseks.
Antioksüdantide abil võitleb keha vabade radikalide vastu. Antioksüdandid seovad end vabade radikaalide külge või takistavad neid mõnel muul viisil et tõkestada kontrollimatut oksüdatiivse kahjustumise ahelat. Antioksüdandid võivad esineda vitamiinide näol (nt. E ja C), mineraalidena (nt. Seleen) või ensüümid (nt. Glutatiooni peroksidaas). Kuniks vabad radikaalid ei ületa saadaval olevate antioksüdantide arvu kudedes on võimalik vältida oksüdatiivset stressi.
Koormuse lisanduses suureneb lihaste energiavajadus ning vabu radikaale hakatakse enam tootma. Et vältida lihasrakkude kahjustumist töö ajal, on vajalik piisaval hulgal vabade antioksüdantide olemasolu, et need saaksid võidelda vabanevate radikaalidega. See on ka põhjus, miks hobuse treeningkoormuse lisandudes kasvab E-vitamiini vajadus. Üks oksüdatiivse kahjustuse märgid on näiteks lihaste valulikkus ja kangus ning oodatust aeglasem koormusejärgne taastumine.
Rahvusliku Uuringuagantuuri (NRC) hinnangul on 500 kg kehamassiga täiskasvanud hobuse alfa- tokoferooli vajadus E- vitamiinist rahuolekus 333, 5 mg (500 IU) päevas. Kerges töös oleva hobuse vajadus tõuseb 800 IU peale. Raskes töös olev hobune vajab 1000 IU-d. Mõnede uurijate arvates alahindab NRC E- vitamiini vajadust, eriti töös olevate hobuste puhul. Suurema rasvasisaldusega söödaratsioonidega hobuste E- vitamiini vajadus on samuti suurenenud. Suurema rasvasisaldusega sööt võib põhjustada tugevamat peroksidatsiooni ning sellega kaasnevalt suuremat antioksüdantide vajadust.
E- vitamiini kuju söödas on oluline, kuna looduslikku d- alfa tokoferooli absorbeeritakse seedetraktist kättesaadavamal kujul kui sünteetilist dl- alfa tokoferooli. Söödatootjad ei ole kohustatud täpsustama E- vitamiini kuju oma toodetes, millele on märgitud E- vitamiini lisand. Sünteetilistel vormidel on madalaim biokättesaadavus. Nendele järgnevad looduslikud atsetaat- vormid, looduslikud alkoholid ning viimaks mitselleeritud (keemiline protsess, mille käigus muudetakse mõned koostisosad kergemini kättesaadavateks struktuurideks) E- vitamiin, mis on vees lahustuv ning bio- kättesaadav. Looduslik d- alfa tokoferool leidub paljudest lisanditest ning on looduse poolt ebastabiilne ning sellest tulenevalt esineb atsetaadi kujul. Keemilise ühenduse kaudu alfa- tokoferooli ja atsetaadi vahel kaitseb viimane alfa tocoferooli kahjustuste eest oksüdatiivsete jõudude kaudu, mis võivad sisalduda eelkõige söödas. Seedetraktis vabastavad ensüümid oksüdatiivsete omadustega d- alfa tokoferooli imendumiseks. 
Pildi muudab keeruliseks asjaolu, et iga hobune kasutab E- vitamiini erinevalt, kuid see maksa jõuab. Kuulsin sellest, kui üks klient, kellel on kolm hobust, tegi neile vereanalüüsi E- vitamiini taseme mõõtmiseks pärast täpselt sama ratsiooni söötmist. Vaatamata sellest, et ta oli järginud kõiki NRC soovitusi ja söötnud kõiki hobuseid võrdselt, sai ta ühelt kõrged, kuid normipärased väärtused, teiselt keskmised ning kolmanda tulemused olid madalad, kuid siiski normi piires.  Seepärast ei anna ma oma klientidele enam üldistatud nõuandeid E vitamiini manustamiseks. Teeme kindlaks, et ratsioon kataks NRC soovitatud minimaalse vajaduse ning seejärel viime läbi vereanalüüsi, et välja selgitada, kas E- vitamiini annust on vaja suurendada.  See on vajalik, kuna loodusliku E-vitamiiniga söödalisandid on kallid ning ei ole mõtet anda lisandeid, kui see pole otseselt näidustatud.
Kvaliteetne karjamaarohi on suurepärane E- vitamiini allikas. Hobune, kes sööb rohkelt kvaliteetset rohtu, saab oluliselt suurema koguse E- vitamiini kui  NRC soovitus.  Kuid kuna E- vitamiin ei ole kuumakindel, ei säili see heinas ning selle sisaldus heinas väheneb aja jooksul. Seetõttu ei suuda halva kvaliteediga karjamaal elavad hobused elada vaid karjamaarohust ning neile peab lisaks söötma heina või lisaks heinale peavad nad saama teisest allikast E- vitamiini.  E- vitamiini kogus hea kvaliteediga tehissöödas peaks tagama NCR kehtestatud normid kui söödetakse vastavalt söödatootja soovitusele. Sellegi poolest mõjutab omastatavust ka söödas olev E- vitamiini vorm. Veterinaar peaks välja selgitama, kas on vajadust lisandite järele. See on eriti oluline siis, kui hobune näitab E- vitamiini puuduse märke või ta on sellises  neuroloogilises seisundis, mis halveneb E- vitamiini taseme langedes.
Paljudele turul olevatele lisanditele, mis sisaldavad E- vitamiini, on lisatud ka seleen. Kas see tõstab ratsiooni seleeni sisalduse liialt kõrgele, oleneb mitmest asjaolust, nagu seleeni tase koresöödas (tihti teadmata), kas juba antavad lisasöödad sisaldavad seleeni ning sööda üldisest kogusest. Kui 500 kg hobune rahuolekus või kerges töös vajab 1 mg seleeni päevas ning raskes töös oleva hobuse vajadus tõuseb 1, 25 mg peale, ei ole hullu ka sellest, kui manustada topeltkogus seleeni. Õigupoolest ei ole NCR’il täpne seleeni vajadus teada.
Uuringute põhjal soovitatakse manustada 0,1 mg/kg kuivainet, et vältida klassikalist puudujääki; siiski näitavad mõned uuringud influentsa antikehi nende märade varssadel, kes saavad 3 mg seleeni 1 mg asemel. See tähendab, et optimaalse immuunsuse tagamiseks on vajalik suurem annus kui lihtsalt klassikalise puuduse sümptomite vältimiseks vajalik annus. Teiste loomade peal tehtud uuringute põhjal  on maksimaalne seleeni kontsentratsioon hobuse kehas eeldatavalt 0,5 mg/kg kuivaine kohta, samas kui U.S. Food and Drug Administration soovitab üldiselt maksimaalseks kontsentratsiooniks 0,3 mg/kg kuivaine kohta.
Kuna juhised võivad erineda olenevalt sööda kogumassist, võib ka soovitatav seleeni kogus päevas varieeruda vastavalt sööda kogumassile, eeldusel, et 1-2 mg päevas on lähtealus. Järelikult on vaja selleks, et hinnata seleeni lisamise vajadust ja võimalikkust, omada ülevaadet kogu ülejäänud söödaratsioonist.

Seetõttu on soovitatav teha seleeni taseme välja selgitamiseks vereanalüüs. Sellest lähtuvalt saab edasist koostööd teha veterinaari ja/ või toitumisspetsialistiga ja vajadusel ratsiooni kohandada.

Aitäh Triin, tõlke eest.