teisipäev, 27. veebruar 2018

Kumb on parem, kas PELLETID VÕI MÜSLI?

Mõisted „müsli“ ja „pellet“ kirjeldavad õigupoolest vaid sööda konsistentsi, selle välimust ega anna teavet ei koostise ega toiteväärtuse kohta. Pelleteid vormitakse surve ja soojuse abil, mis muudab nad peaaegu mikroobivabaks ja hästi säilivaks. Pelleteid on lihtsam transportida ja säilitada ning võrreldes teraviljasegudega tolmavad nad vähem. Paljud hobuseomanikud pelgavad pelleteid osta hirmus söögitoruummistuse ees. Ummistuse oht sõltub aga sellest, kui tugevalt on pelletid pressitud, sideainete kasutusest ja paisuvate koostisosade osakaalust. Viimase saab kindlaks teha, kui panna peotäis pelleteid mõneks ajaks likku. Kvaliteetsed pelletid ei paisu palju. Närimisraskustega hobustele võib pelleteid siiski anda leotatuna. Müsli koostisosad on muidugi kergemini äratuntavad ja nii on müsli kvaliteeti optiliselt kergem hinnata. Müsli eeliseks on selle niigi heterogeenne struktuur. Kui struktuuri on veelgi lisatud, suurendab see mälumistegevust ja seeläbi aktiviseerub seedeprotsess juba tänu suuõõnes toodetavale süljele. Üldjuhul söövad hobused müslit hea meelega. Kõrge hügieenistaatuse ja tärklise kättesaadavuse tagamiseks tuleks teravilja hüdrotermiliselt töödelda. Sellega lõhutakse tärklisemolekuulide struktuuri, mis muudab nad kergemini seeditavaks. Kuid see eelis maksab: töödeldud teravili on kallis ja kergesti riknev. Jämedad lahtised struktuurid pakuvad mikroobidele ja parasiitidele suuremat kandepinda, mistõttu vajab sööt konserveerimist. Enamus söödatootjaid kasutab melassi, mis jätab segule õhukese suhkrukihi ja takistab nii parasiitide levikut. Selline konserveerimisviis on ohutu ning omab toitumisfüsioloogilisi ja maitse-eeliseid. Otsus, mida hobusele sööta, sõltub vähem vormist kuivõrd kvaliteedist ja koostisosade mitmekesisusest, valmistusviisist ja teravilja seeditavusest. Pelletite tootmine on küll hinnalt soodsam, kuid toitumisfüsioloogiliselt võib odav müsli jääda kvaliteetsele pelletile alla. Pilk pakendil olevale koostisosade loetelule aitab otsustada, kuna koostisosade nimekiri, mis on kohustuslikus korras toodud kahanevas järjekorras, annab tihti olulisemat teavet sööda kvaliteedi kohta kui tootmisviis.

Andrea Everding
Eggersmann Team


pühapäev, 25. veebruar 2018

HOBUSE SOOLESTIK

Hobuse soolestik on väga vastuvõtlik ja õrn organ. Evolutsiooni käigus on meie hobuste soolestik pidanud kohanema kindla piiratud toiduvalikuga, mis koosneb peamiselt värsketest ja surnud kiulistest taimedest ja mida sai süüa väikeste kogustena korraga. Kogu seedetrakt oli sobitunud nii, et rohu- ja niidumaa taimestiku ja nende seemnete söömisel saaks kaetud tavapärane toitainete vajadus. Tänu sellele oli hobuste peamine tegevus söömine 18 tunni ulatuses. Pause sai pidada vastavalt oma soovile.
Aastate vältel on hobuste pidamis- ja söötmistingimused oluliselt muutunud, mis mõjutab ka soolestikku. Tänapäeva söötmist iseloomustab see, et hobuseid söödetakse kaks kuni kolm korda päevas. Söötmiskord sisaldab suuremas koguses jõusööta, mida on vaja seedida.
Soolestiku õrn tasakaal on kergesti häiruv - stress, järsk söödamuutus, kõdunenud sööt või liiga vähe koresööta on vaid mõned näited.
Hobuse soolestiku pikkus on umbes 30 m. Laias laastus võib selle jaotada peen- ja jämesooleks. Enamus toitaineid seedub 20 m pikkuses peensooles. Näärmed, mis asuvad limaskestades, toodavad vajalikke sooltevedelikke. Suhkrud, tärklis, valgud ja rasvad seeduvad peensooles ning imenduvad sealt.
Jämesool koosneb mitmest osast: esimene on pimesool. Sellele järgnevad umbsool (suur ja väike) ja pärasool. Pimesool on suur käärimiskamber, mis mahutab ligikaudu 50 liitrit. Bakterite ja mikroobide abil toimub siin toorkiuliste toiduosade lõhustamine. Tselluloosi lõhustamise käigus saadud rasvhapped imenduvad koheselt sooleseina kaudu.
Arvestades hobuse arengukäiku, peame panustama parimal viisil hobuse sooltetöö toetamisse, kuna söötmisel peab eelkõige arvesse võtma hobuse päritolu rohumaa - aladelt. Oleme olulisemad eripärad ja nõuanded soolte toetamiseks järgnevates lühikestes artiklites välja toonud.
Lisainformatsiooni saamiseks ja küsimuste korral pöörduge julgelt meie poole!

Koresööt
Miks on koresööt niivõrd oluline?
*Koresööt toetab seedimist.
Vastupidiselt jõusöödale, mis seedub peensooles, jõuab seedeprotsess heinani alles jämesooles. Selle käigus toodetakse muuhulgas energiaküllaseid substantse. Hobune kasutab toorkiudu energiaallikana. Jämesool toimib ka happe aluse tasakaalustajana ja siin toimub vitamiinisüntees. Toimiva jämesoolefloora ja kvaliteetse koresööda abil on võimalik vältida palju söötmisvigu.
*Aitab peletada igavust boksis.
Hobune on loodud sööma pidevalt ning seda asjaolu ei ole muutnud ka tema kodustamine. Kui hobusel pole midagi näksida, hakkab ta tihti igavusest boksiseinu ja küna närima. Samuti põhjustab see voomasid (halbu kombeid) nagu karutammumine, künahaukamine ja jalutamine boksis. Rahulik söömine ja närimine vastavad hobuse loomuomasele söömisprotsessile - hobusel on tegevust ja ta on endaga kooskõlas. Seetõttu on piisavas koguses koresööta pakkumine söötmise A ja O.
*Hoiab hambad korras.
Heina jämedad struktuuriosakesed toetavad hammaste närimispindade ühtlast kulumist. Nii tekib harvem teravaid nurki purihammastel.


Mis siis selle soolestikuga õieti on?
Meie hobuste heaolu sõltub suurel määral tervest soolefloorast. Kontrollitud söödakvaliteet ja efektiivsete mikroorganismide kasutamine söödas aitavad hoida loomi tervete ja sooritusvõimelistena. Hobuste esmased vajadused tulenevad nende arenguloost. Enamusele euroopa hobusepidajaist on võimatu pakkuda hobustele stepiloomadele omast eluviisi, mille käigus nad saavad vabalt liikuda ja süüa. Pidamistingimuste valikus tuleb tihti teha valikuid. Et oma vabaaja partneritele võimaldada täisväärtuslik ja tervislik elu, peaksime võtma eeskuju loodusest. Õige söötmisega kingime oma hobustele tervist je heaolu. Mitteoptimaalne söötmine võib põhjustada palju probleeme, näiteks organismi liighappelisust. Immuunsüsteem kannatab ja seedimine läheb isegi väikeste põhjuste tagajärjel paigast. Hobustel kuhjuvad seedehäiretest põhjustatud haigused, hingamisteede- ja nahahaigused- eelkõige prei- ja paljud liikumisaparaadi haigused.

Elav soolefloora
Soolte tervis on meie loomade heaolu võti. Soolte limaskestadel elab kujuteldamatult suur hulk mikroorganisme. Need abistavad pisiloomaksed on hobuse jaoks sama olulised kui süda, kopsud ja iga teine organ. Nad kaitsevad limaskesti, aitavad tõrjuda haigusetekitajaid, lõhustavad toiduosi seeduvateks koostisosadeks ning toodavad vitamiine ja ensüüme. Soolteseintel asuv närvide rägastik juhib kõhu ja pea vahelist kommunikatsiooni. Tänu sellele saab aju pidevalt teavet soolestiku olukorrast. Järelikult sõltuvad tervis ja üldine heaolu olulisel määral soolestiku tööst.

Stress nõrgestab seedimist
Kahjulikud bakterid ja mürgised seedejäägid võivad hävitada terve soolefloora. Samaväärselt ravimitega, eelkõige antibiootikumide ja tihedate ussikuuridega koormab soolefloorat pidev stress. Stressist tingitud erutuse puhul lõtvub soolte lihastik ja seedeprotsess häirub. Selle tagajärjel muutub bakterite kooslus ning seened ja haigust tekitavad bakterid ründavad limaskesti. Tekivad põletikulised protsessid ja soolteseinte kaudu hakkavad imenduma bakterite, seente ja parasiitide mürkained. Allergiaid tekitavad söödaosakesed satuvad soole- lümfisüsteemi ja mõjutavad kogu organismi. Pideva koormuse all kannatab maks kui filtreeriv organ ja selle töö võib saada jäädavalt kahjustatud. See võib avalduda loiduses, kehvas karvkattes ja vastuvõtlikus nahas.

Kokkuvõttes võime järeldada, et soolestiku tervis omab olulist tähtsust ning selle eest peab hästi hoolitsema.

Milleks Egersmann Profi DarmFit?
Rooja konsistents annab olulist informatsiooni hobuse tervise osas. Sellest võib teha järeldusi sööda seeduvuse, soolefloora ning immuunsüsteemi ja keha vastupanuvõime kohta. Roe peaks olema ümar, niiske, läikiv ja pruuni värvi. Kahjuks on viimastel aastatel täheldatud suuremal hulgal roojavedeliku tekkimist. Kuid kuidas see tekib?
Koresööda manustamisel on võtmefunktsioon. Varajase heina toorkiusisaldus on väga madal, mistõttu ei ole see soovitatav. Oluline roll on ka kvaliteedil. Ebaprofessionaalse heina ja silo tootmise käigus tekivad kahjulikud ained (nt hallitus), mis võib organismi oluliselt koormata. Ka karjamaa kasutamine kõrge suhkrusisaldusega taimede kasvatamiseks ei anna hobusele piisavas koguses vajalikke olulisi toitaineid. Probleemid tekivad liiga väikese koguse koresööda söötmisel samavõrd kui suurte koguste jõusööda söötmisel.

Toorkiul on tohutu võime siduda vett. Palun jälgige seega, et hobune saaks piisavalt koresööta! Kuna omanik ei saa alati otseselt mõjutada põhisööda kvaliteeti ja kogust, suudab Eggersmann Profi Darmfit tasakaalustada  loomuliku toorkiupuudujäägi ratsioonis.
Firma Eggersmann on loonud Profi DarmFitiga toote, mis optimeerib looduslike rakustruktuuride abil hobuse seedimist ja vähendab seeläbi roojavedeliku teket.

Profi DarmFiti eelised üheskoos:

  • väike doseering
  • looduslike rakustruktuuridega
  • toetab roojavedeliku puhul
  • stabiliseerib seedimist
Andrea Everding
Eggersmann team

teisipäev, 20. veebruar 2018

Kas hobune tunneb ennast peeglist ära?

Vastus sellele on mõnetigi üllatav!

Kui hobune näeb maneeži peeglist enda peegelpilti, kas ta tunneb end ära? Itaalia teadlased on püüdnud sellele küsimusele vastata, kuid hobuste iseloom on selle ettevõtmise muutnud keerukaks.

„Loomulikult ei ole hobustel ega ka teistel loomadel vaja end peeglist ära tunda- neil pole vaja habet ajada ega end meikida, ütleb Pablo Baragli Pisa Ülikoolist, “kuid võime end peeglist ära tunda mängib olulist rolli eneseteadlikkuse arengus. Peegelpildis enda äratundmine toob esile kognitiivsed ja emotsionaalsed võimed, mis on vajalikud mitmetahuliste sotsiaalsete suhete ja eritasandilise empaatilise käitumise arendamiseks. Seetõttu on võrdleva psühholoogia teadlased, primatoloogid ja etioloogid viimase 40 aasta jooksul panustanud nii inimahvide kui teiste loomade seas nende võime uurimisse ennast peeglist ära tunda.
Hobuste puhul selle võime välja selgitamiseks tutvustasid itaalia teadlased loomadele esmalt ruumi, kus peegel oli esmalt kaetud ning mis seejärel avati. Seejärel viisid nad läbi märgi testi paradigma, standardiseeritud meetod enda äratundmise mõõtmiseks.„See paradigma on selliste uurimuste nurgakiviks“, seletab Baragli. „Loomad peavad näitama rida käitumismustreid [kui peegel on kaetud ja seejärel paljastatakse], mis peaks neid õpetama mõistma peegli ülesannet. Sellist käitumist võib jaotada järgnevalt: esiteks, sotsiaalne vastus, mis tähendab, et loom mõtleb, kes talle peegeldusest vastu vaatab; peegli füüsiline uurimine, millega kaasneb peegli taha vaatamine ja korduvaid testivaid käitumisviise, näiteks nägude tegemist.
Uurijad salvestasid hobuste reaktsiooni katmata peeglile videolindile, et nimetatud käitumismustreid paremini määratleda ja kvantifitseerida.Pärast neid esmaseid täheldusi tehti uuritavate hobuste vasakule põsele „X“. Seda kohta oli hobustel võimalik näha ainult peeglist. Osade katsete puhul tehti „X“ läbipaistva geeliga; teiste katsete puhul lisati geelile värvi, et välja selgitada hobuste reaktsioon, kui nad tunnevad geeli nahal (taktiilne tunnetus), mitte ei näe geeli (visuaalne tunnetus). 
Seejärel jälgisid uurijad, kas hobused reageerivad käitumisega, näiteks kas nad hõõruvad põske vastu jalga, et „X“ oma põselt eemaldada pärast seda, kui nad olid ennast peeglist näinud. Selline käitumine oleks tõestanud, et hobused tunnevad end peeglist ära. Taas filmiti käitumist andmekogumise ja –analüüsi eesmärgil.
Kogutud andmete põhjal ei saa väita, et hobused tunnevad end peeglist ära, kuid Baragli arvates võib see tuleneda ka lihtsalt puudulikust testimismetodoloogiast, mis arendati algselt välja primaatide jaoks. „Kõik loomad, kes läbisid märgitesti, ei näidanud uuringu esimeses osas oodatud käitumist“, sõnab ta. „Meie arvates ei saa väita, et erinevad liigid ei võiks võimet ennast peeglist ära tunda, näidata erinevalt, kuna nende tunnetuslikud võimed, motivatsioon, sotsiaalsus, kehaehitus ja vastuvõtuvõime on erinevad.“
Baragli lisab, et on ka võimalik, et hobusel puudub lihtsalt motivatsioon värvilise märgi eemaldamiseks enda näolt. „Üks kriitikapunkt märgi testi paradigma puhul on see, et selle aluseks on antromorfne vaade: loomad peaksid justkui tahtma, nagu inimesed, eemaldada võõrast märki enda kehalt. Kas see vastab tõele? 
Kindlasti väidavad vabapidamisel elavate hobuste omanikud, et nende hobustel ei ole probleemi sellega, kui nad on porised. Kas me saame kindlalt väita, et hobused ei eemalda märgist, kuna nad ei tunne end peeglist ära? Äkki nad pole lihtsalt huvitatud kehahooldusest. 
Kas kasutatud katsemeetod sobib hobuste uurimiseks?“Baragli loodab, et sobivama testiformaadiga uuringud tõestavad tulevikus, kas hobused suudavad end identifitseerida oma peegelpildiga.



CHRISTINE BARAKAT WITH MICK MCCLUSKEY, BVSC, MACVSC 2. NOV. 2017


ORIGINAAL-ARTIKKEL